Arnold Seppo sündis 31. detsembril 1917. aastal Peterburi kubermangus Lapsino külas. Tema isa Ivan ja ema olid talupidajad ja Arnoldi lapsepõlv oli seotud talutöödega. Abikaasa Hilja sõnul oli Arnold hämmastavalt osav meistrimees, kelle käte all valmisid talus vajaminevad vahendid: vankrid, saanid, mööbel, lauanõud ja isegi muusikariistad. Noormees otsustas siiski saada arstiks.

Dr. Arnold Seppo

Ta astus Leningradi I Meditsiiniinstituuti, mille lõpetas  1941. aastal kiitusega, kuid kohe algas sõda. Seppo suunati S. M. Kirovi nimelise Sõjaväemeditsiini Akadeemia spetsialiseerumiskursustele välikirurgias, mille läbimise järel jäi ta tööle ühte Leningradi haiglasse ja sattus seega ka blokaadirõngasse. 1942. aastal viidi ta Leningradist välja ja suunati äsja formeeritud Eesti Laskurkorpuse meditsiini- ja sanitaarpataljoni koosseisu kirurgiks. II maailmasõja läbis ta kirurgina.

Pärast sõda jäi ta Tallinnasse, töötades aastatel 1947–1949 Eesti NSV Teaduste Akadeemias teadurina, samaaegselt oli ka Tallinna Keskhaigla kirurg. 1949–1956 töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis õppejõuna dotsendi ametikohal ja oli ka üldkirurgia kateedri juhataja. Oma põhimõttekindluse ja veendumuste tõttu traumatoloogina läks ta ülikooli juhtkonnaga vastuollu ja lisaks töösuhte lõpetamisele heideti ta ka EKP-st välja, mis võis tol ajal igasuguse karjääri rikkuda. Seppoga seda õnneks ei juhtunud ja ta jätkas arstipraktikat. Aastatel 1957–1977 töötas Tallinna Tõnismäe haigla traumatoloogiaosakonna juhatajana. Aastast 1977 kuni surmani oli ta enda asutatud Metallosteosünteesi Teadusliku Uurimise Laboratooriumi ja Kliiniku direktor, mis asus sealsamas Tõnismäe haiglas.

Osavaid meistrikäsi läks Seppol vaja ka arstitöös ja seda nii keerukate operatsioonide tegemisel kui ka oma seadeldiste väljatöötamisel ja katsetamisel. Hiljem, kui kujunes välja tema oma meetodeid tunnustavate kirurgide – traumatoloogide (kaasaegses terminoloogias – ortopeedide) järelkasv, laskis ta ka neil oma operatsioonitehnika parendamiseks traumatoloogile vajalikku tehnikat (luude puurimine, klambrite kinnitamine, kruvide ja mutrite keeramine jms) manuaalselt lihvida. Selleks pani ta oma hoolealused TPI mehaanikateaduskonna töökodades oma lukksepaoskusi harjutama.

Luumurdude fikseerimise aparaatide - reponaator-fiksaatorite (hiljem ametliku nimega „Seppo aparaadid“) väljatöötamisega tegi ta algust juba Tartu Ülikoolis töötades. Tema abikaasa raamatust võib lugeda, et uute fiksaatorite väljatöötamine sai alguse veendumusest, et peab olema midagi tõhusamat kui kipsi vangistamine või plaatide ja kruvide kinnitamine murtud luudesse. Kuna tegemist oli empiiriliselt konstrueeritud mehhanismidega, ei toonud viimati mainitud abivahendid tihti just raskete killustatud murdude ravis soovitud tulemusi. Paljude murdude puhul kasutati ka pikka ja piinarikast haige venituses hoidmist, et purunenud luude otsad võtaksid oma õige asendi ja kinnituksid piisavalt tugevasti.

Oma ilmselt ja vaieldamatult edukamal alal (metallosteosüntees) töötas ta 60ndatel aastatel palju ja tulenevalt puudulikest tingimustest - leidlikult. Seppo kasutas oma seadeldiste väljatöötamisel küllalt huvitavat meetodit. Töötades nende kallal sageli kodus, polnud tal seal spetsiaalseid vahendeid röntgeniülesvõtete vaatamiseks. Parema puudumisel asetas ta moondunud ja hävinenud liigeste pildid aknaklaasile ja püüdis oma seadeldisi nendega parimal moel sobitada. Nii arenesid ja täiustusid tema leiutised reponaator-fiksaatorid ja ortopeedilised liigesefiksaatorid.

Esimene neist oli mõeldud  toruluude kinniste ja ka lahtiste murdude raviks. Toruluude lahtiste murdude raviks oli tal eraldi aparaat. Seppo toruluude reponaator-fiksaatorite tööpõhimõte oli järgmine: selle otsad kinnistati liikumatult murdunud luu eri osadele. Seejärel tõmmati reponaatori abil murdunud luu osad tagasi teineteisele nii ligi, et need murrujoont mööda tihedalt ja liikumatult ühinesid. Sel moel kasvasid luud kokku ilma nädalaid kestva piinarikka venituse otsas rippumise ja kipsita. Tunduvalt lühenes ka raviaeg. Pärast luude kokku kasvamist aparaat eemaldati.

Tema poolt väljatöötatud ortopeedilised liigseaparaadid olid vahendid uute elusliigeste moodustumiseks inimorganismis. Ta ehitas oma seadeldisi liigeste taastumiseks moel, et need meenutasid liigesesidemeid ja nende vahel liikusid teineteisest teatud kaugusel (mitte kokku puutudes) uusi liigespindu moodustavad luuotsad. Uute elusate liigeste teineteisest teatud kaugusel liikuvad luupinnad kattusid uue liigesekõhrega, tekkis liigeskapsel, mis produtseeris ka liigesvõiet. Enne Seppo avastust, mis leidis ka histoloogilise kinnituse, peeti uue liigespindu katva ja mingil põhjusel hävinud hüaliinse (liigest katva erilise ehitusega) kõhre taasteket võimatuks. Selle tekke võimalus oli dr. Seppo avastus, mis vääris Autoritunnistust Nr.  208 ja millega ta ongi läinud kindlalt meditsiiniteaduse ajalukku.

Oma meetodi paremaks rakendamiseks hakkas A. Seppo koos oma inseneridest kaaslastega välja töötama luu tugevustopograafiat. Seda on isegi nimetatud uueks teadusharuks, mille kohta on öeldud, et need uuringud viisid luude ühendamise esmakordselt kliiniliselt empiiriliselt teaduselt täppisteaduste tasemele.

Seppo ideede alusel ehitatud uue konstruktsiooniga reponaatorid-fiksaatorid erinesid teistest konstruktsioonidest selle poolest, et nad tagasid murdunud luude otste kindla immobilisatsiooni 3 toetuspunkti abil. Aparaadid olid mõeldud ajutiseks kasutamiseks ja eemaldati pärast luu-liigese taastumist. Nad ei olnud mõeldud "asendusliigeseks", nagu neid praegu laialdaselt kasutatakse. Kaasajal eemaldatakse haige liiges ja asetatakse selle asemele metall-totaal-protees. Need peavad vastu teatud aja ja vajavad seejärel sageli vahetamist uute vastu kas siis täielikult või osade kaupa. Seppo püüdis töötada nn "tellija materjaliga" ja tihtipeale see tal ka õnnestus (siin mõeldakse eeskätt moondunud liigese "uuendamist" või uue liigese "taastekitamist").  

Ajal, mil Seppo tegutses, olid luutuberkuloos ja luupõletikud veel küllalt levinud. Nende ravi seisnes haigete kipsi mähkimises ja antibiootikumide manustamises, kas tablettidena või veenisiseselt, mis ei olnud väga tõhus Verevarustus  põletikust haaratud organites, sealhulgas ka luudes, oli halvenenud või puudus see sootuks. Nii ei jõudnud sinna ka ravimid. Tema üheks uuenduseks meditsiinis oli puur-nõela leiutamine. See oli seadeldis, mis võimaldas viia süstla nõela otse põletikukoldesse ja selle kaudu ka ravimi. Tundub, et eriline huvi luutuberkuloosi ja luupõletiku ravi vastu tekkis tal tänu ühele väga kurvale sündmusele -  nimelt põdes ta oma poeg luutuberkuloosi. Sellest haigusest oli juba põhimõtteliselt lahti saadud, aga poisi organismi olid jäänud siiski mõned tuberkuloositekitajad ja nende tulemusel haigestus laps ajukelmepõletikku, mis oli 1950ndatel raskelt ravitav haigus.

Huvi luutuberkuloosi ja selle ravi vastu tõi Seppole edu ja juhtumid enne lootusetuteks tunnistatud haigete paranemisest liikusid inimeste kaudu. Teades, et Tõnismäe haiglast (Tallinna II Linnahaigla) võis abi loota, tõi üha rohkem luutuberkuloosi ja luu- ning liigestepõletikke põdevaid haigeid üle Eesti sellesse haiglasse lootuses, et dr.  Seppo neid aitab. Tundub, et Seppos oli ühendatud teatud hea intuitsiooniga, hädalistesse paranemisusku sisendav ravitseja ning arst, kes teadis, mida teha, ja tema ravitulemused olid tõesti head. Veel oli ta väga hea diagnostik, kes suutis tolleaegsete puudulike diagnostikavahenditega kiiresti ja eksimatult diagnoose panna.

Ajapikku jõudis Seppo kuulsus ka teistesse liiduvabariikidesse, kust tema poole pöördusid lootusetud haiged NSV Liidu erinevatest haiglatest ja instituutidest. Tema kliinikusse ravile pääsemine oli lootus paranemisele. Siiski ei kuulunud Seppo oma aja tunnustatud arstide hulka. Tal oli palju oponente, kelle väitel ei teinud ta luutuberkuloosi ja luupõletiku ravil midagi sellist, mida tol ajal ei oleks teinud teised Eesti või NSV Liidu selle ala spetsialistid. Samuti ei võetud laialdasemalt kasutusele tema poolt välja töötatud luude ja liigeste ravi seadeldisi.

Raamatus „Dr. Arnold Seppo lugu“ on öeldud, et ta võttis kasutusele KV (kaltsiumpermanganaadi ja vesiniku) lahuse, mille vannide ja osoonteraapia koosmõjul olevat saavutanud häid tulemusi põletuste, gangreeni ja kroonilise haavandtõve ravis.

Seppo põletusravi haavasalvi lugu sai alguse II maailmasõja päevilt. See algab legendisarnase looga, kus Seppo oli käepärast olevatest sobivatest ainetest salvi kokkusegamisega päästnud 4 ja 6 aastaste poiste elu olukorras, mida nimetatakse prognosis pessima  (lootusetu prognoos). Põletushaavade raviga tegeles ta ka edaspidi ja tema kliinikus oli ka vastav osakond. Sellest valdkonnast on tänaseni tuntud tema valmistatud Seppo salv, millega olevat ravitud ka kuulsat vormelipilooti Niki Laudat, kes sai 1976. aasta avariis raskeid põletushaavu. Laialdast kasutamist leidis ka Seppo värskete tugevalt valutavate põletuste valu vaigistamiseks kasutatav nn „esmaabivedelik“, mille abil kadus enamikul haigetel valu 0,5 – 1 minutiga. Eriti selgelt tuli vedeliku toime esile väikelastel, kelle „hädakisa“ vaikis juba õige pea (tihti mõned sekundid)pärast vedeliku pealekandmist.

1976. aastaks olid Seppo reopanaatorid-fiksaatorid nii kaugele arendatud, et neid sai kõige kõrgemal tasemel patenteerida. NSV Liit andis välja omad patendid, aga neid hakati uurima ka mujal. Aasta-pooleteise pärast hakkas saabuma hinnanguid nende kohta USAst, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Jaapanist ja Rootsist.

Oma tööde eest sai ta 12 autoritunnistust ja 10 välismaist patenti. Patente sai ta USA-st, Prantsusmaalt, Jaapanist, Suurbritanniast ja Rootsist. Põhilisteks huviobjektidest dr. Seppo leiutiste seas olid: fikseeriv aparaat pikkade toruluude murdude ühendamiseks, ortopeediline (endo) aparaat õla või puusa uue elusliigese kasvatamiseks, deformeerunud liigese rekonstrueerimiseks ja kaasasündinud liigesenihete raviks (seda aparaati nimetati lihtsustatult „ligamendiks“ – ladina keeles „(liigese)side“ : ligament, käändes ligamendi.

Nõukogude Liidus hinnati autoritunnistusega ka tema puurnõele ja 1981. aastal sai ta (postuumselt) koos vanemteaduri ja sektorijuhataja Helgi Veermega osteomüliidi (luupõletik) ravi autoritunnistuse.

Arnold Seppo ei saavutanud arstiteaduses kõrgeid tiitleid. 1950. aastal kaitses ta küll kanditaadikraadi, aga edasine akadeemiline teadustöö jäi napiks. Millegipärast oli ta tollaste arstiteadlaste ja meditsiinifunktsionääridega pidevas vastuolus ja tegutses isepäi. Suurema osa oma tööst tegi ta olles Tallinna Tõnismäe haiglas, aga seda justkui ei märgatud. Mingi tunnustus saabus dr. Seppole alles elu viimastel aastatel. NSVL ja teiste maade autoritunnistuste ja patentide alusel sai A. Seppo õiguse teadusasutuse loomiseks, mille ta Tõnismäe haigla juurde ka 1977. aastal ka teoks tegi. Teadusasutuses oli kinniste luumurdude ja taastavate operatsioonide sektor, Põletuskeskus ja luu- ning liigesepõletike ravi sektor, milles ta oli kindlasti uue ravisuuna rajaja. Luude ja liigeste tuberkuloosi ravi keelati Seppol juba enne teadusasutuse loomist Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi käskkirjaga ära ja sellega ta enam tegeleda ei saanud.

Oma tööga saavutas ta poolehoiu paljude arstide ja patsientide seas. Tema tuntus ei piirdunud vaid Eesti ja NSV Liiduga. Teda teati ka väljaspool riigipiire. Seppo tähendusest räägib seegi, et postuumselt anti 1981. aastal tema tööde väljapaneku eest Leipzigi rahvusvahelisel messil kuldmedal ja sama kordus 1991. aastal Brüsselis, kus eksponeeriti tema leiutisi. 1983. aastal anti talle ja tema töögrupile NSV Liidu Ministrite Nõukogu teaduspreemia. Suhtumine A. Seppo tegevusse jäi siiski vastuoluliseks. Teda peeti kas väga suurepäraseks arstiks või siis ei peetud tema tegevust märkimisväärseks.

Dr. Seppo tööd olid esindatud postuumselt 1980. aastal Moskvas toimunud rahvusvahelisel näitusel, kus nendega tutvus ka NSVL Kiievi Sõjaväeringkonna meditsiiniteenistuse peaspetsialist ja nimetas oma Eesti TV-le antud intervjuus neid asju niivõrd uuenduslikeks, et muust maailmast on need vähemalt 25 aastat ees. Seda intervjuud näidati ka Eesti TV ruumes kitsale ringkonnale, kuid suurele ekraanile see ei jõudnud. Seda intervjuud sisaldava lindi edasine saatus on teadmata ja selle jälgi ei ole suudetud leida.

Vahepeal on aastad kulgenud ja üksikuid Seppo aparaatidest inspireeritud ideesid on ilmnenud nii välismaistes teadusasutustes kui ka Tartu Ülikoolis kaitstud autoriloomingus. Tänaseks on Seppo looming tervikuna siiski unustusehõlma vajumas, sest muu maailma teadus liigub suure kiirusega edasi. Paljudele asjadele on leitud lihtsamad ja vähem töömahukad lahendused. Kuid kas ka paremad? Seda näitab aeg.

Arnold Seppo suri 19. aprillil 1980. aastal ja Instituut likvideeriti 14 aastat pärast tema surma. Järgijaid ja tema töö edasiviijaid ei Eestis ega ka muudes maailma riikides esile kerkinud ei ole.

Galerii mõnest Seppo leiutisest ja nende kasutamisest:

 

 

 

 

 

 

Vasakul värske säärejala pindluu murd. Paremal pikkadele toruluudele mõeldud reponaator-fiksaator asetatuna murdunud sääreluule (paralleelselt kulgev pindluu operatsiooni ei vaja, sest selle verevarustus on niivõrd hea, et kasvab kinni).

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Paranenud luumurd pärast aparaadi eemaldamist. Aparaadid eemaldati enamasti luumurru normaalse kasvu korral 6-12 kuu pärast.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pikkade toruluude reponaator-fiksaator (THM)

 

 

 

 

 

Seppo aparaat reieluu kaela murdude operatsiooniks (THM)

 

 

 

 

 

 

Seppo aparaat reieluu kaela murru osteosünteesiks (THM)

 

 

 

 

 

 

 

 

Joonis patendi kirjeldusest - Ligament ehk aparaat uue liigese kasvatamiseks või vana liigese taastamiseks

Broneeri

Nimi*:

Asutuse nimi:

E-post*:

Telefon*:

Külastajate vanus*:

8. aastased ja/või nooremad

õpilased

üliõpilased

täiskasvanud

pensionärid

Grupi suurus*:

Eelistatud külastusaeg:

Keel:

Kommentaarid:

OLEN HUVITATUD:

Muuseumituur:

üldtuur

temaatiline tuur

Haridusprogramm:

Avalik lahkamine

Elustamise ABC

Minu muutuv mina

Anatoomiakursus

Hambatund

Meisterdades targaks

Käsi peseb kätt

Nägemata nähtud maailm

Laboritund "Kuidas töötab minu süda"

Söö terviseks

Südamesõbrad

Õnnetus ei hüüa tulles

Murdeea muutused ja ärkav seksuaalsus

Tuleviku toit

Teeme musi magusaks

Moos ja toos - suhkrutarbimise ajajoon

Sõltuv või sõltumatu

Surm - hirmus või loomulik?

Olla olemas - vajalik lein

Soovin liituda muuseumi uudiskirjaga

Palun täitke järgnevad kohustuslikud väljad: