Friedrich Robert Faehlmann

Friedrich Robert Faehlmann (Fählmann) sündis 1798 Järvamaal Koeru kihelkonnas Ao mõisavalitseja pere teise pojana. Isa oli saanud pärisorjusest vabaks just mõni aeg enne Friedrich Roberti sündi. Pärast ema surma võeti poiss 7-aastasena mõisaomaniku von Paykulli perekonda, kus teda kasvatati koos väikese peretütrega. Ao mõisas toimus Faehlmann´i esimene kokkupuude meditsiiniga ja tekkis soov arstiks õppida. Nimelt oli mõisas koduapteek, kust saadeti ravimeid ka haigestunud talupoegadele. Faehlmann´il oli võimalus kaasas käia ja tohterdamist jälgida. Õppimine sai alguse naabermõisa Liigvalla valitseja Noacks´i majas. 1810. a. pandi Faehlmann algkooli, kust ta pääses veel samal aastal Rakvere kreisikooli. 1814. a. võeti Faehlmann aga juba Tartu gümnaasiumi kolmandasse klassi. Sealgi paistis Faehlmann oma võimetega ja töökusega silma, mille eest teda avalikult esile tõsteti. Gümnaasiumipäevil luges ta muu hulgas ka meditsiiniraamatuid. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1817. a. immatrikuleerus Faehlmann Tartu ülikooli arstiteaduskonda, jätkates õppimist talle omasel viisil põhjalikult ning juba 1823. a. leiti, et temast tuleb suur arst. N. Ancke on meenutanud, et pärast Faehlmann´i koostatud esimese haiguslooga tutvumist, tulnud prof. Johann Friedrich Erdmann järgmisel päeval kliinikumi ja hüüdnud liigutatult: „Kus on härra Faehlmann? Teist saab suurepärane arst!”. Ta hiilgas oma arstioskuste ja teadmistega juba üliõpilaspõlves ning õpetaja ja hea sõber prof. Johann Friedrich Erdmann soovis teda näha oma järglasena kliiniku professuuris juba siis.

Õpingud ülikoolis kestsid kümme aastat ning lisaks eriala ainetele kuulas Faehlmann ka filoloogia- ja filosoofialoenguid, muu hulgas professor K.Morgensterni loenguid, kus käsitleti antiikautorite loomingut. Ülikooli kõrvalt töötas Faehlmann järeleaitajana ja 1824. aastal algas tema arstipraktika Aleksandri vaestemaja arstina ning 1825. aastal alustas ta tegelemist eesti keelega. Järgneval aastal õiendas Faehlmann arstiteaduse doktorieksamid, mille peale Dr. Martreb olla öelnud, et neil ei ole varem ette tulnud kogeda niivõrd hiilgavalt sooritatud eksameid. Läbinud kohustusliku arstiteaduse kursuse, süvendas Faehlmann veel mõne aasta jooksul ülikoolis oma teadmisi ning 1827. a. kaitses hiilgavalt doktoriväitekirja “Observationes inflammationum occultiorum” (“Tähele-panekuid sisemistest põletikkudest”), mille põhjal omistati talle esimese eestlasena meditsiinidoktori kraad ja arstikutse. Samal aastal õiendas ta veel sünnitusabi eksami ning sai ka akušööri kutse. Doktoritöö teemaks olid südamehaigused, mida tol ajal peeti lootusetult segasteks asjadeks ning nende uurimist tühjaks asjaraiskamiseks. Faehlmann rõhutas oma töös, et südamehaiguste, eriti südamepõletike tundmaõppimine, aitab ära hoida palju raskeid haigusi, mis sellest alguse saavad. Selle silmapaistva uurimuse tõttu peetakse teda kardioloogiale teerajajaks Tartu ülikoolis. Dissertatsioon oli ka metoodiliselt tähelepanuväärne, kuna selles läheneti meditsiinilistesse probleemidesse empiirilis-praktiliselt, asetades uurimuse kogemuslikud alused kõrgemale 19. saj. algupoolel valitsenud teoreetilistest vaadetest, sealhulgas natuurfilosoofiast, mis oma meetodiga avaldas nii mõnegi geniaalse mõtte, aimas ette hilisema avastuse, kuid sisaldas kaunis rohkesti mõttetusi. Faehlmann i seisukoht oli, et teooria peab praktikast lähtuma ja alati seda silmas pidama. Hoolimata akadeemilistest eeldustest viis armastus arstikutse vastu Faelmann´i praktilise arstitöö juurde, milles ta jätkas probleemidele teaduslikku lähenemist, tehes ettetulnud haigusjuhtude kohta ülestähendusi ja analüüsides neid juhtumeid paremate ravitulemuste saavutamiseks. Esile tulnud probleemidest vahetas ta mõtteid Kreutzvald´iga ning avaldas oma märkmeid trükis. Artiklis sarlakitest (1841. a kalender) märkis Faehlmann, et «need on üks väga kuri tõbi, mis mõnes kihelkonnas pea pool lapsi suretas». Koolerataudi kohta on ta kirjutis «Koolera Tartus 1848. a» ja septembris 1848. kirjutas Faehlmann Kreutzwaldile, et tal on koolera ravimisel palju õnne olnud, kuna talitanud täiesti oma menetluse järgi. Kui teised arstid tellisid juba ette apteegist igasuguseid acerrima, novissima ja naudita, otsustas tema vaadata ”metsloomale” näkku ja toimetas kohe esimese surmajuhu puhul hospidalis lahangu. Herbert Normani arvates näitab Faehlmann´i patoloogilise leiu kirjeldus tema teravat pilku ja head tähelepanuvõimet ning et tal tundus juba olevat eelaimus haiguse spetsiifilisest etioloogiast.

Faehlmann oli ka hinnatud rohuteadlane. Kriitiliselt suhtus ta tol ajal ravimite valimisel levinud homöopaatiasse. Sellesse põhimõttesse kahtlev suhtumine ja asjakohasem ravimite määramine, mis tagas tulemuslikuma ravi, tõi talle tuntust üle Eesti ja ka Venemaal. Dr. Faehlmann´i kõhutõvepulbri ja kõhutilkade retsepte tutvustati „Pharmaceutische Zeitschrift für Russland” 23. veebruari numbris 1886. a. Tema kirjutatud retsepte on leitud eelmise sajandi alguses Tallinna Raeapteegist ja 1967. aastal Lihula apteegist. Faehlmann´i koostatud ravimieeskirjade levimine Tartust kaugemale ja kahe avaldamine teaduslikus keskajakirjanduses on tähelepanuväärne tunnustus eesti soost arstile. Tema retseptid olid kirjutatud oma aja kohta selgelt ja lihtsalt ning nende väärtusele osutab ka see, et retseptid olid kasutusel veel mitmed kümned aastad pärast autori surma.

Mõistes vajadust jagada inimestele tervishoiualaseid teadmisi, avaldas ta Õpetatud Eesti Seltsi välja antud «Tarto- ja Wõrro-ma rahwa Kalendris» mitmeid sanitaarhariduslikke artikleid. Kirjutises «Rõuge- ehk nõstmetõbest» (1840. a kalender) selgitas Faehlmann, rõugepookimise vajalikkust ning lükkas ümber rahva seas levinud arusaama, et rõuged «tulevad jumala käest» ja sellepärast «peab inimene neid põdema, ei tohi kavalal kombel nende eest taganeda». Samuti kirjutas ta sarlakitest, andes nõu, kuidas seda lastele palju surmasid põhjustanud tõbe vältida.

1845. a. levisid Tartus leetrid ja tüüfus, suvel puhkes düsenteeriaepideemia, mille jooksul Faehlmann paljusid haigeid ravis. Järgmise aasta sügisel düsenteeriaepideemia kordus ja oli üks laastavamaid. Faehlmann käis päevas 110-125 haige juures, olles jalul kella seitsmest hommikul kuni ühe-kaheni öösel. Tollest perioodist tehtud märkmete põhjalt valmis Faehlmannil mahukam uurimistöö („Die Ruhrepidemie in Dorpatim Herbst 1846”).

Praktilise arstitööga saavutas Faehlmann Tartu lugupeetavaima arsti positsiooni. Sügavad kutseoskused ja teadmised, teadusele iseloomulik lähenemine arstitööle ja kutsealane iseseisvus olid talle toonud poolehoidjaid, kes soovisid teda näha ülikooli professorina, kuid oli ka vastuseisjaid. Kogu Tartu olevat öelnud valjult, et Faehlmann´ist peab saama kliinikumi professor. Kaasani ülikool, kus enne Tartusse tulekut (1814-1817) oli töötanud prof. Erdmann, pakkus Faehlmann´ile kohtuliku arstiteaduse õppetooli korralise professori ametikohta juba 1837. a. millest ta ütles ära. Järgmisel aastal võeti Faehlmann oma õpetaja Erdmanni soovitusel tööle arstiteaduskonna õppeülesannete täitjaks farmakoloogia ja retseptuuri alal. Tema loengutega oldi igati rahul (prof. Bunge arvates olid need silmapaistvad) ning tema kvalifikatsioon oleks võimaldanud töötada ka korralisel ametikohal, kuid 1845. a. Faelmann lahkus arstiteaduskonnast, kuna teda ametlikult sellele kohale ei valitud. Kahes ülikooli ametis (eesti keelele lektorina ja farmaatsia õppetoolil) ning praktiseeriva arstina töötamine oli kurnav ja Faehlmann´i tervis halvenes tunduvalt, millest ta kirjutas ka Kreutzwaldile lisades, et tehtud töö eest ülikool teda isegi ei tänanud. Uus võimalus avanes kui arstiteaduskonna korralisele ametikohale (teraapia ja kliiniku õppetoolil) soovitas teda prof. Gottlieb Franz Emanuel, kuid 1847. a. viimane suri ja nimetatud ametikoha täitis meditsiinidoktor Johann Julius Friedrich Erdmann. Täideti ka teised vabad õppetoolid. Seoses vakantsiga 1848. aastal kerkis Faehlmann´i kandidatuur jälle päevakorrale, esitajaks oli prof. A. Bunge ning toetajateks prof. Walter ja E. Krause, kes andis Faehlmann´i veel pooleli olevale uurimistööle positiivse kirjaliku retsensiooni. Kuigi Faehlmanni kui arsti ja arstiteadlast hinnati, puudusid tal professori koha täitmiseks vajalik hulk trükis avaldatud uurimusi. Kreutzwaldi sõnutsi oli talle arstiteaduskonna poolt mitmel korral mõista antud, et professorikoha nõuetele vastamiseks on vaja oma uurimusi trükis avaldada, kuid Faehlmann olevat sellele reageerinud passiivselt, andes mõista, et ta on arsti kohaga väga rahul ja ei soovi seda muu kohaga vahetada. Ilmselt oli passiivsusel mitmeid erinevaid põhjusi, mis tulenesid Faehlmann´i iseloomust (paindumatu iseseisvus), laiast huvideringist ja ka nõrgast tervisest.

Düsenteeriataudi käsitlev monograafia valmis 1848. ja leidis tunnustust kolmes Saksa ajakirjas, kusjuures ühes neist peeti seda koguni hinnatavamate, ühte meditsiini eriküsimust käsitlevate uurimuste hulka kuuluvaks. Väljavaated professori koha saamiseks paranesid ja 14. mail 1849.a. esitas akadeemik prof. Bunge Faehelmann´i kandidatuuri uuesti teraapia ja kliiniku õppetooli vakantsele professori kohale ja nõudis äraütleva otsuse lähemat argumenteerimist. Esitatud kandidaadi kõlblikkuse kaalumine kestis ülikooli nõukogus 1848/49 õppeaasta septembrist maini, mil ülikooli arstiteaduskonna juhtkonnalt tuli Faehlmann´ile häältega 15/10 eitav vastus. Äraütlemise põhjuseks toodi tema kirjalike uurimuste vähesus ja esitatud töö metoodilistele nõuetele mittevastavus. Arstiteaduse dekaan prof. Bidder´i allkirjaga vastuses oli mainitud, et arstiteaduskond tunnistab Faehlmanni suurt praktilist vilumust arstina ja loomulikku annet tegutseda haigevoodi juures ning hindas tema tegevust puhtpraktiliseks, olles seisukohal, et Faehlmann on praktikuna teaduse tormilisest arengust maha jäänud ega suudaks õpetada tulevasi arste laial loodusteaduslikul baasil. Arstiteaduskond hindas tema tegevust düsenteeriataudi ajal, kuid pidas Faehlmann´i uurijatööd vaid katseks üldistada praktilise ravi kogemusi ning seletas uurimusele osutatud tähelepanu selle populaarse käsitlusega. Välismaal ilmunud positiivseid retsensioone ei peetud autoriteetseteks. Teaduskonna hinnangus tööle oli hulganisti etteheiteid, millest paljude üle oleks võinud väidelda. Ülikoolis oli tunda ka baltisakslastest professorite vastuseisu eesti soost professori valimisele ning konservatiivsust. Osutatakse ka akadeemilistele vastuoludele seoses Faehlmann´i ja suure osa ülejäänud arstide suhtumises arstiteadusse, Faehlmann oli uuendusmeelsem, iseseisev, uuriva loomuga, teadmistehimuline ja teadusele omase kriitilise suhtumise esindaja. See suurendas lõhet tema ja fakulteedi vahel. Arvatakse, et arstiteaduse professorid lihtsalt ei tahtnud nii otsusekindlat kahtlejat endi hulka võtta. Äraütlemise põhjusena nähakse ka tema tegevust eesti keele lektorina 1842. aastal, kus ta loengus eesti keele ajaloost oli sakslaste suhtes kriitiline või ei pidanud nad Faehlmani tema mõningase lihtsakoelisuse tõttu oma seltskonna vääriliseks. Faelmann jäi professoriks valimata.

1842–1850 töötas Faehlmann Tartus ülikooli eesti keele lektorina, olles esimene, kes ühtlasi keelt ka uuris. Ametlike loengukavade kohaselt õpetas ta eesti keelt A. W. Hupeli grammatika järgi, tegelikult hakkas ta pidama praktiliste keeletundide kõrval teaduslikke loenguid, milles käsitles grammatika keskseid küsimusi uutelt seisukohtadelt, mis olid tuletatud eesti rahvakeelest, mitte ladina või soome keele grammatikast. Ta uuris eesti keele astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning täpsustas vana kirjaviisi ja palju muud. Faehlmann nägi, et ühtset kirjakeelt ei ole ja iga kirjamees kasutab erinevat ortograafiat ning isegi ühe teose eri lehekülgedel võib näha erinevaid kirjaviise. Erinevad kirjaviisid tulenesid sellest, et eesti keeles kirjutasid paljud sakslased, kes hääldasid häälikuid erinevalt. Faelmann leidis, et eestlased hääldavad tähti palju täpsemalt, millest sai tema ortograafia peareegel. Plaanitud grammatikaõpiku kirjutamiseni ta ei jõudnud, kuid teda peetakse sellegipoolest E. Ahrensi kõrval 19. sajandi 40. aastate kõige tunnustatumaks eesti keele uurijaks. Palju pole mainitud ka seda, et tema keeleteaduslikud uurimused ületavad mahu poolest kaugelt kirjanduslikud ning meditsiinialased tööd. Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid, mille materjalikogumisega tegi ta algust juba ülikoolipäevil. Ettekandes "Muistend Kalevipojast" ("Die Sage vom Kallewi poeg" 1839) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole muistsete eestlaste suhtes idealistliku, sakslastevastase suunitluse. Ta kirjutas ka kaheksa muistendit ("Loomine", "Emajõe sündimine, "Vanemuise laul", "Vanemuise kosjaskäik" "Koit ja Hämarik" jt.), arendades välja eesti jumalatemaailma ning kirjutas luuletusi. Rahvaluulekogumine ja keeleuurimine viis Faehlmanni kokku ka oma soome ametivenna Elias Lönnrot´iga kellele Faehlmann andis Eliase´le eest keele tunde. Lönnrot´ile meeldis Tartu literaatide vähenõudlik ja töökas eluviis ning Faehlmanni´ga kujuneski eriti südamlik vahekord. Kirjandusliku tegevusega lõi Faehlmann müüdi eestlaste muistsest õnnelikust vabadusepõlvest, jumalate ja kangelaste ajastust, mis sai ärkamisaja ideoloogia nurgakiviks.

Friedrich Robert Faehlmann tervis oli 1849. aastaks sedavõrd halvenenud, et ta loobus arstitööst, püüdis end veel turgutada, aga oli juba liiga hilja, 14. aprillil 1850 läks ta toonela maile. Faehlmann´i haual Tartu Jaani kalmistule. Hauakivil on lause "Elu on lühike, ideaalid on igavesed."

Faehlmann´ile ei olnud palju antud ja ta tööd jäid lõpetamata, aga sellel väheselgi on olnud hilisemale tähendus ja veel tuleks mainida, et kõik, mis Faehlmann saavutas tugines ainuüksi talle endale, tema geniaalsusele ja vankumatule hoolsusele, mis on eeskuju vääriv.

Küsimusele, miks Faehlmann peale arstitöö n.ö harrastustele nii suurt tähelepanu pööras, tundub usutav vastus tema soov oma rahvast harida ja valgustada, neile eneseteadvus ja julgus tegutseda anda. Samuti luua neile identiteet. Faehlmann´iga seoses ei ole kasutatud sõna humanist, mida ta ilmselt oli.

Bibliograafia:

Kalnin, V. Eriedrich Reinhold Faehlmann. Eesti arstiteaduse ajaloost. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus; 1996. Lk 58-62.

Tallmeister, E. Fr. R. Faehlmann koolera ja düsenteeria uurijana. Nõukogude Eesti Tervishoid. 1958. Nr 6. Lk 52-54.

Talvik, S. Dr. med. Fr. R. Faehlmann. Eesti Arst 1922. Nr. 1. Lk. 49-53.

Toomsalu, M. Meditsiinidoktor Elias Lönnrot. Eesti Arst 2005. Nr. 12. Lk 892.

Gustavson. H. Fr. R. Faehlmanni ravimieeskirju. Nõukogude Eesti tervishoid. 1969. Nr 5. Lk 377-378.

Norman, H. Meditsiinilist Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetuses. 1930. Nr. 5. Lk 170-173.

Metsa, K. (koostanud) Friedrich Robert Faehlmann Teosed II. Tartu. Eesti kirjandusmuuseum. 2002. Lk 6-10